Naisuurimuse positsioonist kaasaegses teaduses

Naisuuringud (inglise keeles women's studies), mida humanitaarias ja sotsiaalias võib pidada rahvusvahelise (tipp)teaduse iseenesestmõistetavaks osaks, on Eestis küll kiirelt arenev, kuid paljus institutsionaliseerimata ning vaid osaliselt aktsepteeritud valdkond.

Leena Kurvet-Käosaar

Üheks oluliseks probleemiks on siin kahtlemata naisuurimusega seotud mõiste feminism jätkuvalt negatiivne märgistatus Eesti ühiskonnas. Kui näiteks Soome ühiskonnas seostub see sõna eduka poliitilise võitlusega soolise võrdõiguslikkuse eest, demokraatia ja tasakaalustatud heaoluühiskonnaga, peetakse Eesti avaliku arvamuse seisukoha järgi, mis küünib kohati ka akadeemilistesse ringkondadesse, feminismi ekslikult just dogmaatiliseks ning äärmuslikuks ideoloogiaks.

Siinkohal on oluline rõhutada kaasaegse postmodernistliku mõttetraditsiooni teadlikku poliitilist positsioneeritust üldse, kuid seda just pluralistlikus ja teoreetilises plaanis. Sellesse traditsiooni kuuluvad ka naisuurimus ja feministlik teooria, mis loovad uusi teadmisi näiteks selliste teoreetiliste paradigmade nagu kriitiline teooria, postkolonialism, subjektsus, ja seksuaalsus seest ja/või nendega haakudes.

 

Naisuurimus esitab uusi väljakutseid

Oma uurimismeetodite poolest sobitub naisuurimus tänapäeva teaduses üleüldise distsipliinide piire hajutava ning interdistsiplinaarseid seoseid loova kontekstiga, mis ilmneb selgelt kasvõi Euroopa Liidu teadustöökorralduse ümberkonfigureerimise üldistes põhimõtetes, näiteks praegu juurutatavates tuning ja archipelago nime kandvates koostöövõrgustike strateegiates. Naisuurimust võib pidada omamoodi horisontaalseks distsipliiniks, mis haarab paindlikult nö vertikaalselt paiknevaid distsipliine, laiendades nende raame ja esitades uusi väljakutseid.

Oluline on siiski silmas pidada seda, et toimides kaasaegse humanitaar- ja sotsiaalteaduse paradigma sees, lähtub naisuurimus ikkagi positsioonilt, kus traditsiooniliselt on loov subjekt olnud mees, kes on tootnud nii teadmist kultuuri ja maailma kohta laiemalt kui ka üldaktsepteeritavat teadmist naise kohta ning naisel pole selle kohta ajalooliselt sõnaõigust olnud. Naiselikkus kui märk on alates antiikfilosoofiast (näiteks Aristoteles ja Platon, kelle filosoofilisele mõttele toetub paljuski Euroopa mõttetraditsioon) just meeste poolt sõnastatuna kandud eneses negatiivseid väärtusi, paigutudes inimsuse käsitlustes binaarsete opositsioonide (näiteks keha/vaim, loodus/kultuur, aktiivsus, loovus/passiivsus) vähemväärtuslikuna tähistatud pooltele.

 

Feministliku teooria enesekriitilisus

Naisuurimuse üks eesmärk on olnud sellise mõtteloo ja kultuuritraditsiooni universaalsuse ja objektiivsuse problematiseerimine ning eri valdkondades naise kogemuse rekonstrueerimise ja väärtustamine ning selle seadmine mehe kogemuse kõrvale samaväärsena. Samas pole naisuuringute eesmärk alternatiivse kaanoni või traditsiooni loomine, vaid olemasoleva teadmise dimensioonide või parameetrite laiendamine. Naisuuringute raames ei pea tingimata uurima üksnes naiste poolt loodud kultuuri, võib öelda, et valdkond näitab kätte piirid kultuuri loomepoliitikas toimuvate mehhanismide kohta üldisemas plaanis, ning seega saaks naisuuringuid vaadelda ka mingis mõttes paradigmaatilise case-study’na. Väga oluline kaasaegse humanitaarteaduse paradigmaga jõuliselt haakuv aspekt on naisuuringute ja feministliku teooria enesekriitilisus, soov peegeldada neid piire või positsioone, milles toimitakse. Positsioneerumispoliitika on tänapäeval humanitaarteadustes üleüldiselt aktsepteeritud strateegia, mis annab muu hulgas võimaluse “omal häälel” ja oma kultuuri positsioonilt kaasa rääkida ka väiksematel kultuuridel, milleks laiemas rahvusvahelisemas plaanis on kindlasti ka Eesti kultuuriruum.

  

Tartu Ülikoolis õpetatavaid naisuurimusalaseid kursusi:

Feministlik perspektiiv sotsioloogias (Anu Laas)

Soosotsioloogia (Anu Laas)

Feminismi klassika (Anu Laas)

Naised USA ja Suurbritannia ühiskonnas (Raili Põldsaar)

Sooaspekt keeles (Raili Põldsaar)

Feministlik perspektiiv kirjandusteaduses (Leena Kurvet-Käosaar)

Modernistlikud naiskirjanikud (Leena Kurvet-Käosaar)

Meedia ja sugu (Barbi Pilvre)

Feministliku teooria seminar (TÜ eetikakeskus)