Õppejõud: «Kobra – hiir – kobra – hiir!»

Kultuuriakadeemia hoonet on Viljandis kerge leida, eriti kui oled varem kas igasuvisel folgil või niisama linnas käinud. Siniste seinte ja suurte klaasakendega maja asub otse linna peatänava ääres, bussijaama vahetus läheduses.

Teise kursuse kultuurikorraldajad Kadi Rutens, Teresa Põldnurk, Riin Viirand ja Kätlin Puuste on oma kolledživalikuga rahul. (Foto: Merli Antsmaa)

«Ega sellist asja igal hommikul kõigile pole, aga kohvi saab küll alt administraatori käest osta,» räägib akadeemia õppetalituse juhataja Katrin Tambet istumisnurgas, kus meie seltskonna keskel on väike laud kohvi, tee ja saiakestega. Siin vaatame mitmekesi üle minu päevase tunniplaani.

Laua ümber olijad leiavad, et tuleks või minuga kaasa, sest asi tundub huvitav. Mina vaatan esimeseks aineks märgitud teatrikunsti III aasta üliõpilaste erialatundi ja muhelen omaette. Ei kurda tõesti. Kui kiire tutvumistiir maja peal tehtud ja kõik huvitavad sopid ära nähtud, kinnitan oma teejuhile, et saan tõepoolest üksi hakkama ja astun musta saali, kus neli tulevast näitlejat juba oma stseenideks valmistuvad.

Seksikas julmuse teater

Tavaliselt saaks üliõpilased loengu ajal sellise poosi eest peapesu, Viljandis aga hoopis kiita. (Foto: Merilyn Merisalu)

Igor Cornelius Uibo lavastab III kursuse näitlejatega Marivaux’ näidendit «Tõsimeelsed näitlejad», mille proovi ma vaadata saan. See prantsuse näitekirjaniku viimane teos tõlgiti eesti keelde spetsiaalselt sellele seltskonnale mõeldes, keda enda ees näen.

«Ma vahel otsin õigeid sõnu, sest ma olen peaaegu terve elu Prantsusmaal elanud,» vabandab Uibo, kui noortele juhiseid andes kimpu jääb ja laua juurde sõnaraamatut otsima läheb. Seda juhtub aga vähemalt selle proovi jooksul vaid mõnel üksikul korral ja mehe eesti keel on tõepoolest hea.

Maarika, Kati, Natali ja Rauno mängivad tulevas lavastuses nii-öelda peaosi. Pildid, mida näen, räägivad, kuidas proua Amelin (Maarika Mesipuu või Kati Ong) ja tema sõbranna Araminte (Natali Lohk) otsustavad ühe tuttava kulul nalja teha. Nimelt on proua Argante, kelle tütar Angélique on kihlatud proua Amelini õepoja Éraste’iga (Rauno Kaibiainen), keelanud ära ühe näitemängu.

Sõbrannad lõbustavad end sellega, et teesklevad, nagu oleks noorte kihlus tühistatud ja Éraste peab abielluma hoopis rikka Araminte’iga. «Eriti valus on vaadata, kuidas proua Amelin oma õepoja maailma kokkuvarisemise üle naerab,» toob lavastaja välja Marivaux’ näidendi julmuse.

Kui lavastus kunagi valmis saab, ei ole see aga sugugi selleks, et publikut ohjeldamatult nutma ajada. Proov, mida näen, tõotab ka hoopis teistsuguseid stseene. Uibo näitab ühel hetkel Natalile sellist poosi, millesse Rauno tõmmata, et see meelitab esimese üllatusega Raunolt välja niutsatuse ja teistelt naerupahvaka.

«Kobra-hiir-kobra-hiir!» veab lavastaja näpu ühe näitleja juurest teise juurde ja teeb selgeks, et see etteaste pulbitseb seksikusest ja kirest. Mõtlen muiates Tartu Ülikooli õppeainetele ja otsin mõttes mingit ainet, kus selliseid asju nõutaks. Ei leia. Teatripluss Viljandi kasuks.

«Meil on kaks muud lavastust ka ette valmistamisel, sa peaks hoopis neid vaatama tulema,» ohkab Rauno pausi ajal. See, mis ta neist räägib, tundub igatahes huvitav ja luban järele mõelda. Tahtmist on, aga aja ja kahe linna vahelt sõitmisega võib keeruliseks minna.

Kiikan tunniplaani ja avastan, et mul oli lavastuse prooviga samal ajal võimalus tantsukunsti II aasta üliõpilaste kaasaegse tantsu arvestust vaatama minna. Ahjaa, õige küll. Oleks kindlasti huvitav olnud, aga ega iga päev professionaalset lavastajat tegutsemas ei näe. Panen mõned nipid kõrva taha, jätan teised proovi edasi tegema ja liigun edasi.

Päikesetõusu kooliprojekt

Pärimuskombestiku loeng on mul koos huvijuhi-loovtegevuse õpetaja II aasta üliõpilastega. «Nagu päris,» jõuan märkmete tegemise kõrvalt mõelda. Ülikooli loengutest erineb see eelkõige praktilise poole rohkuse ja väikese seltskonna poolest.

Viljandi väikeses koolis on inimesed kuidagi avatumad ja tegusamad. Saan teada, et paastumaarjapäeval korraldasid neli tüdrukut põhimõtteliselt tervele koolile traditsioonilise teemapäeva, kus täideti suurt osa selle päeva juurde käivast rahvakombestikust.

Tuleb meelde, et hommikuses kohvilauas rääkis keegi sellest, kuidas Lossimägedes päikesetõusu tervitamine talle tõsise elamuse andis. Pärast küpsetatud pannkoogid olid ka head olnud.

Et paastumaarjapäev on rohkem naiste teema, korraldavad varsti Viljandi mehed õige jüripäeva Lõhavere linnusemäel. Vaatame paari aasta tagusest videost, millised kombed on seotud selle tähtpäevaga seotud. Joogiloitsu lugemine tundub päris sarnane tänapäeval spordivõistlustel tehtava puntratantsuga. Muigan mõttes, et ju on selline asi meestel veres.

Edasi räägime peremärkide tegemisest ja võtame ette aastaringi tähtsamad pühad rahvakalendris. Kui järg ettekanneteni jõuab, voolavad peaaegu kõik klassis olijad ette. Ja absoluutselt kõik räägivad, ka need üksikud, kes kohale istuma jäid. Muljet avaldab nii see kui ka päris mitmed kombed, mida tudengid välja on otsinud.

«Iga riituse taga on uskumus, mida peab tegema, et elu õnnelikum oleks,» seletab õppejõud Ene Lukka-Jegikjan rahvakombestikku lahti. Siiski tekitab aastavahetusel oluline komme kirikust koju sõites oma saaniga teistest mööda kihutada, et uus aasta edukas oleks, tänapäeva kontekstis küsimusi.

Läbirääkimiste tehnika loenguruum on hoopis maja teises tiivas. See tuletab mulle küll esimese kursuse seminare meelde, kus õppejõuga tekkis mingi küsimuse juures vahel tõsine diskussioon. Konfliktiteemalise konspekti kirjutamine edeneb siin üsna jõudsalt, kuni ühel hetkel jõuavad asjad nii kaugele, et üks tüdruk läheb armastuse-teemalise näite välja käinud õpetajaga tõsiselt vaidlema.

Diskreetsed noormehed

«Mina ei oleks mitte mingil juhul nõus sellega, et vanemad minu abielu ära korraldaksid!» hüüab neiu ja teisedki naispere esindajad hakkavad häälekalt oma arvamust avaldama. Argumente on igasuguseid.

Mina kuulan ja itsitan, sest kõik ruumis viibinud noormehed hajuvad vaikselt uksest välja. Ju on neil parematki teha kui sellist teemat lahata. Isegi täiesti vaikne prillidega poiss, kes ees arvuti taga kohvi jõi, kaob ühel hetkel. Veidi aja pärast jõuavad siiski poisid tagasi ja kui Alo tagareast ühe kompromissi välja käib, saab loeng rahulikult edasi minna.

Pean parajasti tuttavatega väikest söögipausi, kui saan teada, et kuigi laulmine on akadeemia musta saali asemel Ugala teatris ja eratundidena, olen ikkagi oodatud külaline. Peeter Konovalovil on lihtsalt käed nii tööd täis, et parem on teatritudengitega seal kokku saada. Haagin ennast III kursuse Anatolile sappa ja liigume juteldes Ugalasse.

Seal näen ära nelja noore näitleja lauluproovid. Konovalov seletab, et valitud lood on kõigi jaoks uued. Kuidagi eriti uhke tunne on eratundide juures olla ja mõttes lauljatega kaasa ümiseda. «Konovalov on väga hea õpetaja, valib meile alati kuidagi õiged laulud,» tuleb meelde Anatoli jutt varasemast.

Pärast teda astub uksest sisse klaveri juurde juba tuttav Rauno. Kuni Konovalov talle «Õhtu rannal» noote otsib, uurin, kuidas proov lõppes ja ajame niisama juttu. «Laula soojemalt,» soovitab ühel hetkel lauluõpetaja ja toob võrdluse piimakisselliga, mis meid kõiki muigama paneb. «Jajah, süüa me teda ei taha, aga kujundina sobib praegu väga hästi,» itsitab ka Konovalov.

Kuulan ära veel Merilini ja Johannese proovid ja siis ongi koolipäevaga kõik. Käin veel Ugala näitlejate puhkeruumist läbi, kuhu jätsin enne oma asjad . Üks vanem meesnäitleja teeb suured silmad, kui Konovaloviga sisse astume. «Jumalime! Kust sa sellise neiu said?» Konovalov itsitab ja ütleb, et ma kindlasti näitlejate laulueksamit vaatama tuleks ja asjale oma hinnangu annaks.