Maria Kupinskaja käis Alaskal kelgukoeri ja iseennast kasvatamas

Sel esmaspäeval esitles Tartu Ülikooli ajakirjanduse magistrant Maria Kupinskaja Tallinnas oma esimest raamatut «Minu Alaska», milles ta võtab kokku Alaskal kelgukoerte kasvanduses veedetud kaks suve.

Päikselisel päeval võis Alaska liustiku igapäevatöid ka T-särgiväel teha . Maria (kõige tagumine) 2007. aastal Denveri liustikul koos kahe töökaaslase, ameeriklaste Matti ja Karisega. (Foto: Andre Lipand)

Paar aastat tagasi ei oleks Maria – õigemini Mann, nagu teda kutsutakse, selle peale isegi tulnud, et mõelda ookeani taga kelgukoertega töötamisest. Nüüdseks on ta juba kolm suve koeratalitaja olnud ja sellise võimaluse ja asjade käigu eest saab ta tänada ainult juhust.
Ülikooli kõrvalt väikeses firmas töötades, mis tegeles rahvusvaheliste tudengiprogrammidega, oli Manni jaoks suure hulga info läbisõelumine tavaline asi. Ühe leheküljelt coolworks.com leitud pakkumise edastas ta poolnaljaga oma seiklejahingega sõbrale.

Naljast sai reaalsus
«See veebisait koondas endas kreisisid töökohti üle USA: kõikvõimalikud rantšod, raftingud, lastelaagrid, giidid – kõik tööd, mis ei ole tavalised linnatööd, vaid kiiksuga inimestele,» räägib Mann. Mõte kelgukoerte talitaja tööst Alaskal oli alguses hea nali sõbrale, aga paar nädalat hiljem juba neiule endale üsna ahvatlev.
Mann kujutas sellest kõigest mõeldes alguses ette jääkarusid, eskimoid ja iglusid – kõike seda, mis kohe kindlasti temale ei sobiks. Asja uurides leidis neiu aga, et Alaska on tegelikult üsna Norra-sarnane maa, kus suved on ikka suve moodi. Ja et suveks oli vaja Tartust kaugele ära saada, oli see väga hea võimalus.
Kuigi Manni ema on kohaliku koerteklubi juhataja ja koertega on neiu lapsest saadik tuttav, nägi ta päris kelgukoeri esimest korda elus siiski Alaskal. «Ma ei läinud sinna tegelikult üldse koerte pärast, lihtsalt läks nii,» muigab Mann, kes kahtleb, et eestlasele oleks seal näiteks giiditööd pakutud.

Töötas pannivarres
Alaska näeb maailmakaardil välja nagu suur ümmargune pann. «Kagus on selline piklikum osa nagu vars – seal pannivarres ma esimesel aastal töötasingi,» räägib Mann. Fjordide ja mägede keskel on vähemalt suviti lihtne ära elada, sest turiste käib Alaskas palju.
Maria jutu järgi sõidavad rannikul öösiti ringi suured reisilaevad, iga päev peatutakse mõnes linnas ja vaadatakse seal ringi. «Kujutage ette linna, kus talvel elab 800 inimest, aga suvel tuleb iga päev laevadelt maha 10 000 inimest, kes kõik tahavad midagi teha,» joonistab ta pildi Alaska suvisest igapäevaelust.
Ettevõte, kus tema töötas, toob linna lähedale koerad ja nende juhid, kellel professionaalses mõttes nagunii mujal midagi teha pole – lund ju pole. Turiste sõidutatakse ringi (16 koera, kärul kuus turisti, giid ja Mann), neile näidatakse koeralaagri elu-olu, kutsikaid ja siis ongi neil aeg tagasi linna, laevale minna.
«Mina töötasin ühe giidiga koos tema abilise ja talitajana,» meenutab Mann. Tema toitis, jootis, kammis ja koristas koerte järelt, kui vaja. Tavalise ratastega rakendi ees olevad 16 kelgukoera on vabalt võimelised kohalt näiteks tonnise maasturi liikuma tõmbama, seega oli Manni oluline roll just turvalisuse tagamine, et koerad käruga jooksu ei pistaks, kui neid parasjagu ei vaadata.

Metsateelt lumele
Teisel suvel otsustas Mann väikest tutvust teha oma algse Alaska-visiooniga ja võttis vastu töö liustikul. Kuigi ka siis võis väljas olla 20 kraadi sooja, oli jalge all ikkagi lumi ja laagrist välja tsivilisatsiooni sai vaid korra nädalas kopteriga, et pesu ja ennast pesta.
Sel nädalal üllitatud raamat «Minu Alaska» räägibki kokkuvõtlikult kahest suvest Alaskas. Sellest, kuidas Mann sellise töö leidis, miks ta täpselt kaugele maale võõrast tööd tegema sõitis ja kuidas ta ise tänu sellele paari viimase aasta jooksul muutunud on.
Teema, mida raamat ei puuduta, on selle aasta alguse kaks kuud hoopis Teravmägedes kelgukoertega töötamine – seda saarel, mis asub täpselt poolel teel Norra põhjapoolseimast punktist Põhjapoolusele. Alles seal sai Mann «päris» arktilise kogemuse, kuidas saada koertega hakkama vinguva tuule ja 20 miinuskraadiga.
«Nad on nagu töökaaslased, kes iga jumala hommik võtavad su vastu rõõmsa kisaga: jess! Sa tulid!» kirjeldab Maria elu koertega. Kuigi loomadega, kes pidevalt enda seas hierarhiat paika panna üritavad, on vahel raske töötada, on ta siiski saadud kogemuste üle pigem õnnelik.
Koerte eest hoolitsemise kõiki nüansse ei oska neiu paari lausega kokku võttagi. «Ma ei suutnud seda isegi 200-leheküljelises raamatus ära selgitada, kuidas kõik tegelikult käib, seda peab ise kogema,» kinnitab Maria, kes plaanib oma paar aastat tagasi leitud tööga tulevikuski jätkata.

Maria Kupinsjaka raamatu «Minu Alaska» kirjastaja Epp Petrone

«Maria lugu on ühest küljest nagu karge noorsooromaan ja teisalt tõeline loodusega võitlemise ja loodusega koos elamise kirjeldus.»





Maria ja kelgukoerte kasvatamisest saab lähemalt lugeda ka tema reisiblogist http://suslikute-alaska.blogspot.com.