 |
| Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi 2007. aasta abituriendid enne kirjandi kirjutamist. (Foto: Elmo Riig/Sakala/Scanpix) |
Seetõttu on nende teaduskonna õppekavades eesti keele kirjalik ja suuline väljendusõpetus mõeldud just kombineerituna keeltekeskuse ja erialaõppejõudude poolt. Aine peamist funktsiooni nägi Tarkpea eeskätt selles, et bakalaureusetööde juhendajad ei peaks kulutama nii palju aega keeleliste ja eneseväljenduslike probleemidega tegelemise peale, vaid saaksid keskenduda rohkem erialastele probleemidele.
Padu sõnul võiks erialast keeleoskust arendavate ainete õpetamise hulka kuuluda edaspidi ka täppisteaduste valdkonna tekstides (artiklite, raamatute käsikirjade jne) korrektuuri tegemise oskus.
Õigekiri ja stiilitaju
Eesti keele teadur Pille Penjam, kes on õigekeelsuskursusi lugenud peamiselt eesti ja soome-ugri keeleteaduse, aga ka õigusteaduse üliõpilastele, ütles, et keeloskusest rääkides ei tohiks võrdsustada eesti keele oskust üleüldiselt, sh eri stiilide ja registrite valdamist, kirjakeele normingute tundmisega.
Penjam nentis, et enamik üliõpilasi valdab eesti keelt emakeelena ning tunneb seega suurt osa registreid väga hästi. Samal ajal varieerub kirjakeele normi ja normingute tundmine eesti keele emakeelena kõnelejate hulgas juba oluliselt rohkem.
«On neid, kes eksivad väga vähe, ja on neid, kellel on tõesti palju probleeme. Ühise murena tahaksin välja tuua selle, et peaaegu kõigi tudengite jaoks on normikeele valdamine eeskätt intuitiivne oskus, mis sõltub tavaliselt sisemise keeletaju tugevusest. Üksnes väga väheste jaoks on tegu mõtestatud teadmiste kogumiga,» rääkis Penjam.
«Sageli jäljendatakse nähtut, toimitakse sisetunde järgi. Aga avaliku keelekasutuse mõjul (sildid, meedia jms) võib see tunne paraku täiesti rappa viia. Siin võiks välja tuua põhi- ja järgarvu temaatika: kui avada näiteks laulupeo kodulehekülg, vaatab sealt vastu «2-5 juuli». Raske on siis selgitada, et kuupäevad on ikka endiselt järgarvud,» rääkis ka eesti keele assistent Katrin Kern, kes on õpetanud nii semiootika, majandusteaduse kui ka ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala üliõpilasi.
Reeglite mõtestamine
Penjam ja Kern juhtisid tähelepanu sellele, et keskkooli lõpetanud noored ei oska sageli mõtestada, miks nad kirjutavad nii ja mitte teisiti. Penjam rõhutas, et eesti kirjakeele normingud on kirja pandud suuresti grammatikaterminites, mis tähendab seda, et õigekeelsusnormingute mõistmiseks on tarvis osata lauseid grammatiliselt analüüsida.
«Pole võimalik aru saada näiteks kokku- ja lahkukirjutamise reeglitest, kui ei tunta sõnaliike, ega kirjavahemärgireeglitest, kui ei osata määrata lauseliikmeid. Sõnade käänamise ja pööramise süsteemi õppimiseks on tarvis ära tunda välted, kindlaks teha, kas ja milline astmevaheldus sõnas esineb,» selgitas Penjam.
Enda sõnul kogeb ta ülikoolis õpetades, et teoreetilist grammatikaõpetust üldhariduskooli õppekavas on jäänud väga väheks.
Eesti keele assistent Eva Velsker, kes on õpetanud peamiselt kirjanduse, ajaloo ja filosoofia erialade üliõpilasi, tõi peamiste vajakajäämistena noorte tudengite puhul välja raskusi stiilide ja registrite eristamisel ning sõnatähenduste nihkumise ja hägustumise või ka lihtsalt ebatäpsuse keelekasutuses. Samuti esineb Velskeri sõnul tekstides üha sagedamini tõlkimisest tulnud vigu ja seda mitte ainult sõnakasutuse, vaid ka lauseehituse tasandil.
Eesti keele eri allkeeltel vahetegemise õppimise vajadust ülikoolis kinnitas ka Pille Penjam. «Uurimistööd peab oskama kirjutada teisiti kui ilukirjandusteost, ajaleheartiklit teisiti kui Interneti-kommentaari,» ütles ta.
Lõputu õigekirjadrill
Samal ajal on erialane keelekasutus, mis on samuti üks allkeel, Katrin Kerni sõnutsi just see, mida keskkoolis sageli õppida ei saagi. «Saab tegeleda tekstianalüüsiga, aga kui seal on materjaliks ilukirjandustekstid, on analüüsi juhtmõte pigem «Vaadake, kuidas seda veel öelda saab». Elus on aga sageli küsimus selles, kuidas midagi peaks ütlema,» rääkis Kern.
Nii ei jõuta koolis tema sõnul retseptiivsetelt oskustelt produktiivsete oskusteni, sest lõpuklass keskendub kirjandile. Samale asjale juhtis tähelepanu ka TÜ antropoloogilise ja etnolingvistika professor Urmas Sutrop, kes kirjutas oma Delfi arvamusartiklis, et meie koolilapsi kasvatatakse kirjanikeks ning et tarbe- ja juriidiliste tekstide lugemise ja neist arusaamisega satuvad nad suurtesse raskustesse. «Analüüsima peab kas või SMS-laenulepinguid, et kooli lõpetajad ei satuks võlaorjusesse,» ütles Sutrop.
Sutrop väitis, et lõputu koma- ja õigekirjadrilli asemel tuleb hakata õpetama funktsionaalset lugemisoskust. «Selleks on vaja suurendada tähelepanu kirjanduse õpetamisele. Kirjandustunnid on just need, kus õpetatakse tõeliselt mõtlema ja maailmast aru saama ning oma sõnumit maailmale arusaadavaks tegema,» kirjutas ta.
Sarnasel arvamusel on ka eesti keele õppekava peaspetsialist Märt Hennoste riiklikust eksami- ja kvalifikatsioonikeskusest, kelle arvates on koolides üle tähtsustatud grammatilise struktuuri õptamine. «Liiga vähe ja üheülbaliselt tegeletakse aga lugemise ehk tekstimõistmise, tekstiloome ning õpilaste suulise keelekasutusega,» nentis Hennoste.
Koolis aega vähe
Ka Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige, Tallinna 37. keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Edward Kess tõdes, et osaliselt on selline kriitika õigustatud, kuid lisas kohe, et arvestada tuleb ju ka ajaga.
«Kui nädalas on kaks 45minutilist tundi, siis tekstianalüüsiks jääb väga vähe füüsilist aega, igasugune mõtlemine on pikk protsess, eriti kui seda teha nüansirikkalt. Kõike aga kodutöödena anda ei ole ka lahendus, õpilasi ei saa lisaülesannetega viimse piirini koormata,» ütles Kess.
Ehkki uue põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muutmise eelnõu kohaselt gümnaasiumis kohustuslike eesti keele kursuste arv ei vähene ja ühe võrra väheneb kohustuslike kirjanduse kursuste arv, on praegune gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundide arv Kessi arvates juba kriitilise piiri peal. «Just seetõttu, et vähendamine on juba varem, 1990. aastatel toimunud. Ükski teine aine ei tegele eesti keele ja kirjandusega sel moel, nagu eesti keel ja kirjandus. Emakeel ja kirjandus on eestlaseks olemise ning eestlasena mõtlemise alus,» rääkis ta.
Tarbe- ja juriidilisi tekste analüüsima õpetamise kohta gümnaasiumis ütles Kess, et kui on häid näited, millele tugineda, ning aega, siis võiks seda loomulikult teha. Samas ei ole eesti keele ja kirjanduse õpetajad tema sõnul ettevalmistatud juristid, kes peaksid sisulisele ning õiguslikule analüüsile tähelepanu juhtida oskama.
«Iga teksti lugemisega saab aju impulsse ja areneb. Pidev, mitmekülgne ning eriilmeliste ja -stiililiste tekstidega keele- ning kirjandustundides tegelemine peaks sellise noore inimese ette valmistama, kes juba täiskasvanumaailmas kõikvõimalike töötekstidega probleemitult hakkama saab,» selgitas Kess.
Üldine hinnang gümnaasiumilõpetaja eesti keele oskuse kohta võiks Märt Hennoste järgi olla rahuldav. «Seda näitavad ka eesti keele riigieksami keskmised tulemused, mis on viimasel kolmel aastal kõikunud vahemikus 55,7–57,7 punkti sajast,» lisas ta. Probleemiks on tema sõnul aga nn eliitkoolide ja väiksemate gümnaasiumite, nagu ka maagümnaasiumite taseme, kus napib häid õpetajaid ja kust tugevamad õpilased lahkuvad linnakoolidesse, liig suur erinevus.
«Eestis peaks oleme rohkem tugevaid keskmisi gümnaasiume, mis suudaksid koolitada nii andekaid kui ka neid õpilasi, kes vajavad arenguks virgutavat ja senisest paremat õpikeskkonda,» arvas Hennoste.
Katrin Kern aga tõdes eesti keele õpetamine probleeme kokku võttes, et on selge, et tehnoloogiliselt (Internet, suhtluskanalite paljusus jne) pole me varem sellises arengujärgus olnud. «Nii et minevikust pole lahendusi võttagi, need tuleks alles olukorda analüüsides luua.»
Mitte-eestlaste eesti keele oskus
Hoopis eraldi küsimus on eesti keele oskus üliõpilaste seas, kes ei kõnele eesti keelt emakeelena. Pille Penjami sõnul on nii neid, kes ei saa isegi lihtsast suulisest tekstist aru ja loobuvad ruttu emakeelsetele kõnelejatele mõeldud eesti õigekeele kursusest, aga on ka selliseid, kes kuulavad koos emakeelsete kõnelejatega kursust ning on sealjuures väga tublid.
Kalev Tarkpea, kellel on seljataga kümneaastane füüsika-keemiateaduskonna prodekaani töö kogemus, on seisukohal, et mitte-eesti tudengitele mõeldud eesti keele õppe aasta on suuresti mõttetu.
«Venekeelsete inimeste ühtekokku kogumine soodustab nende omavahelist suhtlemist vene keeles ja eesti keelt tegelikult vajaliku intensiivsusega ei õpita,» selgitas ta oma seisukohta. Tarkpea peab õigeks hoida venekeelseid inimesi siiski eestikeelses keskkonnas, teisisõnu lasta neil õppida 1. aasta aineid koos eesti tudengitega, kuid osutada neile pidevat erialase keele tuge.
Tarkpea ise vahendab üliõpilastele õppematerjale võimalusel nii eesti kui ka vene keeles ning on seni lubanud kirjalikke töid samuti esitada ka vene keeles. «Vene keeles kirjalike tööde esitajate arv on aga viimasel neljal aastal pidevalt vähenenud. Kui aastal 2004 kirjutas teste ja eksamitöid vene keeles ligi 10–15 % kuulajatest, siis 2008/2009. õa-l oli selliseid inimesi 200-st maksimaalselt 10 ehk ligi 5% üldarvust,» rääkis Tarkpea.
